Robotex

Robotex oli toetanud Eesti robootikaharidust juba 2001. aastast. Liitusin organisatsiooniga, mida ülikoolid, tudengid ja paljud teised olid aastaid üles ehitanud. Minu ülesanne oli teha festival rahvusvaheliselt tuntumaks ja kaasata rohkem organisatsioone.

Alustasin kohtumistest robootikaklubide ja tehnoloogiaettevõtetega üritustel, kus nad juba käisid. Õppisin inimesi tundma, rääkisin sellest, mida Tallinnas teeme, ja uurisin, kas nad tahaksid meiega liituda. Esimeste kuude järel koostasin üleilmse robootikakogukonna plaani. Kohalikud partnerid korraldaksid Robotexi oma riigis litsentsi alusel, et saaksime kasvada ühest iga-aastasest festivalist kaugemale.

Tahtsin, et võrgustik aitaks tehnilistel tiimidel ka ettevõtteid luua. Lapsed saaksid esimese robootikakogemuse ja võtaksid vanemaks saades ette keerukamaid ülesandeid. Oma projektidega tiimid saaksid tagasisidet, leiaksid mentoreid ja kohtuksid lõpuks võimalike investoritega. Nägin võimalust seda teekonda toetada, kuigi me ei olnud veel näidanud, kui palju ettevõtteid sellest sünniks.

Tegelesin rahvusvahelise tutvustamise ja partnerlustega ning aitasin korraldada Tallinna festivale. Tegime inglise keelest rahvusvahelise festivali ja turunduse peamise keele ning tõime partnerite ja näitusel osalejate hulka rohkem välisorganisatsioone. Käisin esimestel välismaistel Robotexi üritustel Küprosel, Hiinas, Kolumbias ja Indias. Kohalikud korraldajad tundsid oma kogukonda ja viisid need üritused läbi.

Võistlused jäid festivali keskmesse. 2017. aastal lisasime eraldiseisva kahepäevase tehnoloogiakonverentsi ning pakkusime koos partneritega 58 eri töötuba, mida viisime läbi kokku 118 korda. Neis osales 1900 inimest. Tahtsin, et külastajad saaksid tehnoloogiat ka ise proovida. Tõime sisse ettevõtlus- ja innovatsioonivõistlused, kus tiimid said näidata prototüüpe, saada tagasisidet ning lahendada ettevõtete pakutud probleeme.

2018. aasta ürituseks tegin meie sponsormaterjalid ümber. Jagasime võimalikud partnerid kohalikeks ja rahvusvahelisteks ettevõteteks, otsisime sobivad turundus- ja personalikontaktid ning kasutasime järelkirjade ja kokkulepete jälgimiseks CRM-i. Kirjeldasin selgemalt boksipinda, pääsmeid ja nähtavust ning lisategevusi neile, kes soovisid rohkem panustada. Eemaldasin lubadused, mille täitmine nõuaks liiga palju tööd, kuid pidin müügi ajal ikkagi hindu ja pakutavaid võimalusi muutma. Olin need paika pannud, uurimata piisavalt, kui palju ettevõtted on valmis maksma.

2019. aasta jaanuariks hõlmas meie võrgustik 15 turgu. Üritused olid toimunud Küprosel, Hiinas, Kolumbias, Indias ja Eestis ning teised kohalikud tiimid valmistusid enda omi korraldama. Mul oli hea meel näha, kuidas inimesed Robotexi oma kogukonda viisid. Ave, meie võistluskoordinaatorid, partnerid ja rahvusvahelised tiimid aitasid kõik selleni jõuda.

2017. aasta Tallinna festivalil võtsime vastu 27 000 inimest, nende seas 3052 võistlejat. 2018. aastal oli meil 2406 võistlejat 44 riigist. Konverentsil osales 942 inimest 54 riigist ja esines 80 kõnelejat, näitusel oli 49 ettevõtet kuuest riigist. Cleveron tutvustas meie laval oma uut sõidukikontseptsiooni. Samal festivalil said pered tehnoloogiat proovida, tiimid võistelda ja ettevõtted võimalike partneritega kohtuda. Igaühel neist oli vaja oma põhjust tulla ja endale sobivat programmi.

2018. aasta ürituse jaoks saatsin üle 3000 e-kirja, sealhulgas järelkirjad umbes 500–600 eri võimalikule partnerile. Umbes 70 partnerit liitus meiega. Vestlused aitasid mul mõista, miks ettevõtted osalesid. Mõni tahtis kohtuda võimalike töötajatega, teine saada nähtavust või tutvustada uut toodet. Õppisin pakkumist nende huvide järgi koostama, selle asemel et müüa kõigile sama logopaigutust.

Eeldasin, et saame tuntud haridusfestivalist kasvatada organisatsiooni, mis arendab ka iduettevõtteid. Inimesed juba teadsid, mille eest Robotex seisab, ning minu katsed tegevust laiendada olid hakanud neid segadusse ajama. Ka meie põhitiim ei suutnud korraga mõlema eesmärgi nimel töötada. Otsustasime keskenduda haridusele. Kuna innovatsioonisuund oli olnud minu pikemaks jäämise põhjus, oli mõistlik igapäevasest juhtimisest loobuda.

2018. aastal kehtestasime võistlustasud ja tõstsime külastajapiletite hinda. Lõpuks oli festivalil 15% vähem külastajaid ning kaotasime mõned pikaajalised kohalikud partnerid. Uskusin, et olime parandanud ürituse ja võistluste taset, kuid kohalik organisatsioon ei olnud kasvanud nii, nagu lootsin. Õppisin ka sellest, et pidin sponsorpakkumist müügi ajal muutma. Olin paketid hinnastanud meie rahavajaduse järgi, kontrollimata enne, kas pakutavad võimalused õigustavad ostjate jaoks neid hindu.

2017. aasta tagasiside jättis meile palju praktilist tööd. Vajasime selgemat konverentsi sihtrühma, varasemat teavitust ja paremat töötubadesse registreerumist. Ka müra oli probleem. Tähelepanu vajasid võistluste infosüsteemid, kohtunike ettevalmistus ja vabatahtlike koolitamine. Kulutasin suure osa ajast inimeste kaasamisele, aga pidime ka hoolitsema selle eest, et nad leiaksid vajaliku info, pääseksid soovitud tegevustesse ja saaksid kohapeal hea kogemuse.

Muutusin ettevaatlikumaks, kui tahtsin olemasolevale tiimile uue suuna lisada. Robotexis tundusid robootikaharidus ja iduettevõtete arendamine piisavalt lähedased, et neid ühendada. Tegelikult nõudsid need erinevat tööd ja mõlema korraga edendamine ajas publiku segadusse. Õppisin arvestama, kuidas uus ambitsioon mõjutab nii seniseid tegijaid kui ka inimesi, kes organisatsiooni tegevusele loodavad.

Õppisin ka pakkumist võimalike ostjatega arutama enne suurema müügitöö alustamist. Festivalipartnerile olid üksikasjad olulised: kes tuleb kohale, kus asub boks, millistes tegevustes saab osaleda ja kui palju tööd nende võimaluste pakkumine meie tiimilt nõuab. Need vestlused oleksid aidanud mul hindu paremini paika panna ja vältida pakkumise ümbertegemist pärast kirjade väljasaatmist.